Kanamaailma tipud - Prantsuse AOC kanad ehk appellation d’origine contrôlée
Enamus maades pole kana midagi enamat kui kadestamisväärse reputatsiooniga tarbekaup – kerge, mitmekülgne, lihtne valmistada, ei häiri ka kõige tundlikumat maitsemeelt. Tervislik alternatiiv raskele punasele lihale. Aga Prantsusmaal Bresse’is kasvatatakse kanu, kellele kõrgeima kanatiitlina omistatakse AOC ehk appellation d’origine contrôlée ehk kontrollitud päritolu tunnistus nagu õilsamatele veinidele ja juustudelegi. Kvalifikatsioonitingimused on erakordselt karmid. Ennekõike peab iga apellationi vääriv kana esinema Prantsusmaa trikoloori kordavates värvides: erilised sinised kahvatu terasetooniga jalad, veatult valge sulestik, säravpunane hari piisava sügavusega sakkidega, et juba noorele kukele turris mehelik ilme anda.
Lisaks heale välimusele peab igal linnul olema suurepärane nahk, õrn luustik ja rasvane liha. Reeglid on kehtestatud ka kaalule. Reeglitele on allutatud kogu tibude elu. Pärast viit nädalat elu keskküttega tibulas lastakse nad välja värske õhu kätte ja järgnevad õheksa kuni kakskümmend kolm nädalat veedavad nad loodusliku toidu peal, millele lisaks pakutakse maisi, nisu ja piima. Viimaseks eluetapiks jääb nuumaperiood avarates puust puurides koos kahe tubli kõhutäiega päevas. Iga lind kannab vasaku pahkluu ümber alumiiniumrõngast, millesse on pressitud kasvataja nimi ja aadress. Koos selle rõngaga jõuab ta ka kaupluseletile. Pole vist vaja juurde märkida, et nende de luxe kanade hind erineb tunduvalt nende lihtsamate sugulaste omast.
Bresse eliitkanade piirkond asub ligikaudu kaheksakümmend kilomeetrit Lyonist, Prantsusmaa toidupealinnast põhjasuunas ja on umbes sada kilomeetrit pikk ja nelikümmend lai. Igal aastal viimasel jõulueelsel nädalavahetusel toimub väikeses linnakeses nimega Bourg-en-Bresse maailma suurim kananäitus Les Glorieuses.
Maailma kanapealinna kontaktaadress: Office du Tourisme, BP 190, Avenue Alsace Lorraine, 01000 Bourg-en-Bresse.
(Refereeritud Peter Mayle raamatust “Prantsuse naudingud”, kirjastus Varrak, 2003).
